Toidulauavaatlus

Tere jälle!

Osalen mina ühes programmis "Lapsed ja Linnud". Täna tegin siis esimese vaatluse, vaatlesin, kes meil ka akna taga söömas käivad. Huvitav oli, tund aega tundus nagu 10 minutit. Kahjuks on meie köögiaken lõuna pooleja terve selle tunni paistis päike otse silma, nähtavus oli väga halb.

Panen siia tulemused ka üles, mine tea, äkki mõnda hullu huvitab ka.


VAATLUS 1
11.Märts, 13.05-14-05

Lindude saabumine

(tabelit ei saa panna)
Esimestena, isegi enne toidu viimist, olid kohal rasvatihased. Esimesena sisenes majakesse sinitihane, kes aga rasvatihaste energilise saabumise peale taandus. Ilmselt oli poole tunni pärast saabunud sinikiiver seesama julgust kogunud lind.
Esimeste seas oli ka üks häbeliku moega emane karmiinleevike, kes oleks nagu luures käinud – lendas pea kohe ära, noka vahele ei saanud midagi, kuid hiljem tuli sööma koos ühe isasega.
Rasvatihased hoidsid kogu toidumaja pidevalt oma valitsuse all, nii et rohevindid ja põldvarblased pidid majasse pääsemiseks valima hetki, kui tihased kõik parajasti oma seemet töötlesid. Selle kompenseerimiseks kontrollisid nad hoolikalt läbi maapinna majakese all, ning leidsid sealt nii mõndagi.
Näiteks ühe hiire, kelle urg asub just majakest toetava põõsa juurte all. Hiir oli üllatavalt julge, nähtavasti harjunud lindude sabistamisega – krõbistas rahulikult vähem kui meetri jagu otse tihaste all. Liiki ei osanud määrata, kuid võin öelda, et ta oli umbes 8 sentimeetrit pikk, pluss sama pikk saba. Kasukas oli helepruun, jutiga üle selja, kõhualune oli valge, kõrvad üsna suured.
Leevikesi käis majakeses kaks või kolm, üks neist isane. Varblastest ja muudest lindudest oli ta ilmselgelt üle, madinaks ei läinud, teised taandusid lihtsalt ähvardava liigutuse peale, samas kui tihased pidid oma liigikaaslastele lausa otsa lendama, et nad taanduksid.
Rasvatihaseid ja põldvarblaseid oli üsna võimatu loendada, sest nad saalisid kogu aeg edasi-tagasi, ja kuna ma neid nägupidi ei tundnud, siis ei osanud ma ka öelda kes neist nimelt esimesel reidil oli ja kes mitte. Umbkaudse arvu mõtlesin küll välja, kuigi tabeli järgi oli neid kõvasti rohkem.
Tegelikult on lindude liigiline koosseis kõvasti suurem, käivad meil nii siidisabad(jäävad küll puude-põõsaste otsa ja majja ei tule) kui metsvindid, kaks tuvi, hakid, suur-kirjurähn, puukoristajad. Aeg-ajalt võib näha ka hakke, hallvareseid või harakaid, kuid nemad enam toitu kätte ei saa – toidumajal on pulgad ära võetud(sest hakid sõid muidu kõik ära) ja lume sees nad selle paari terakese pärast sonkima ei hakka. Küll on aga mõned hakid õppinud ära pekitükkidel kõõlumise(või tõmbab pekitüki lihtsalt nööripidi oksa peale). Ka rähn saab sellega suurepäraselt hakkama.
Tegelikult märkasin ma vaatluste käigus ka ühte musta Tartu tõugu koera, kelle aga karistuseks tabelist välja jätsin, sest ta hirmutas kõik linnud minema.

Lindude suurus

Leevike > rohevint > rasvatihane > põldvarblane = karmiinleevike > sinitihane

Hierarhia

Leevikesed olid kaheldamatult kõige võimukamad, nende üleolekut tunnistati vastuvaidlematult ja hoiti viisakat distantsi.
Rasvatihased olid aga vägagi sõjakad ning kuigi päris kaklust ei toimunud, olid nad pidevalt valmis üksteisi oksalt maha ajama või üldse minema kihutama. Alles siis rahuneti, kui noka vahel oli midagi.
Kuigi rohevindi jõud käiks tihasest ilmselgelt üle, olid nad siiski rahumeelsed ja leppisid vähemaga nagu varblasedki.
Sinitihane paistis olevat üllatavalt osav ja kiire – kunagi ei näinud ma, et ta kellegile tuule alla teeks, kuid siiski oli tal pidevalt midagi noka vahel.
Karmiinleevikese isalind oli kõvasti julgem kui emane, lendas kohe lausa ülbelt majakesse ja sõi, palju tahtis.

Austust sellele, kes kogu asja ka läbi luges.

Lugemist,
Marie, pimedaks jäänud ornitoloogihakatis.