Metsa läksin ma...

Ommikust!

...või siis õhtust, päevast, kuidas teile meeldib.
Kaua aega pole kirjutanud midagi, ma siis nüüd kirjutan.
Käisin metsas. Hommikul. Vara. Minge ka! Nii mõnus, röökivaid linde kõik kohad täis, kõik on roheline(väikeste lumelaikudega, metsas ei sula ju nii kiiresti kui linnas), igasuguseid huvitavaid pabulaid leiab...Ja õhk on kevadet paksult täis, ei saa hingatagi ilma, et sooviksid järsku puu otsa ronida ja laulma pista.
Ja piisava kannatusega, hiilimisoskuse ja õnnega võib nii mõndagi huvitavat näha. Näiteks nirki. Ja metskitsi. Rääkimata igasugustest huvitavatest lindudest.
Nirk oli kohe eriliselt tore. Alles 25 meetri pealt märkasin, muidugi tardusin paigale, no vähemalt kümme minutit lasi ennast vaadata. Nii ilus loom! Võid ju pilti ja topist vaadates mõelda, et vuih, mis jõle vorst, aga metsas...Talvekasukas oli veel seljas, üleni valge, ja muudkui askeldas siia-sinna. Et mul ka fotokat pole...
Kitsedega kohtusin vaid põgusalt, sihi peal. Istusin kännu peal ja kuulasin metsa juttu, ja ei märganudki, et otse minu ees, sadakond meetrit eemal, väljus metsast metskits, seisis vastu päikest(mistõttu teda ka märkasin - vari) ja muudkui vaatas, pea püsti, lihased pingul, valmis minema sööstma. Kümne sekundi pärast(tundus küll nagu pool tundi) jõudis ta ilmselt järeldusele, et ega see õige asi pole seal kännu otsas, ja lausa lendas edasi, puude vahele. Tema järel kihutasid üle sihi veel kaks. Hüppavad üle päikese, täpselt nagu http://www.ilm.ee/index.php?424781251446822510 . Mitte küll nii kõrgelt-graatsiliselt, kõhud kahel poega täis...
Kümneks sain koju tagasi.

Minge ka metsa!
Terv, Soerd/Kivialune/ehk siis, mina isiklikult