Suvine HÄLLOU

Tere!

Üle tüki aja. Pole vahepeal aega ega midagi olnud. Suve pole ollagi, puha ringirändamine ja töö... Pärnus, Tallinnas, ühes ja teises kohas...
Käisime SusaPusaga laagris. Haanjamehe talus. Õudsalt mõnus oli, õpetajad ja õpilased olid nagu võrdsed. Pidevalt toimus see, et õpilane küsib mõnelt õpetajalt midagi, too hakkab õpilasele teemakohast juttu pajatama, ühineb veel paar õpetajat ja mõni õpilane, ja lõpuks räägitakse ei tea üldse millest. Täiesti barjäärivabalt.
Näiteks: Küsisime mina ja Susa Uudo Timmilt, kes meie tulevast kasetriibiku-uurimistööd juhendama hakkab. 15 minutit ja mida ma näen? Kõik, viimne kui üks õpetaja on meiega ühinenud, kõik soliidsed bioloogid(Uudo Timm, Tõnu Ploompuu(Nii äge XD) ja nii edasi) kusjuures, ja räägitakse, kuidas Tõnu ükskord hiire maha lõi ja selle külmkappi pani. See olevat toimunud paar aastat tagasi ja hiire kohta Ploompuu enam ei mäletagi, kus ta seda nüüd hoiab.
Igatahes, majutus oli kämpade moodi majades, majadel olid oma nimed. Meie maja nimi oli Pedo. Meie maja sisaldas ühte üheinimesevoodit, ühte kaheinimesevoodit ja ühte lapse pulkvoodit. Enne, kui meid sisse lasti, palus laagriülem Reet, et me lapsevankris ei magaks. Ei maganudki, kuigi üks Jaan lubas sinna magama tulla. Laager oli mega!
Homsest lähen mina Kassinurmele linnust ehitama. Või ma ei tea mida ma seal tegema hakkan...

Teile saluteerib SOERD

Metsa läksin ma...

Ommikust!

...või siis õhtust, päevast, kuidas teile meeldib.
Kaua aega pole kirjutanud midagi, ma siis nüüd kirjutan.
Käisin metsas. Hommikul. Vara. Minge ka! Nii mõnus, röökivaid linde kõik kohad täis, kõik on roheline(väikeste lumelaikudega, metsas ei sula ju nii kiiresti kui linnas), igasuguseid huvitavaid pabulaid leiab...Ja õhk on kevadet paksult täis, ei saa hingatagi ilma, et sooviksid järsku puu otsa ronida ja laulma pista.
Ja piisava kannatusega, hiilimisoskuse ja õnnega võib nii mõndagi huvitavat näha. Näiteks nirki. Ja metskitsi. Rääkimata igasugustest huvitavatest lindudest.
Nirk oli kohe eriliselt tore. Alles 25 meetri pealt märkasin, muidugi tardusin paigale, no vähemalt kümme minutit lasi ennast vaadata. Nii ilus loom! Võid ju pilti ja topist vaadates mõelda, et vuih, mis jõle vorst, aga metsas...Talvekasukas oli veel seljas, üleni valge, ja muudkui askeldas siia-sinna. Et mul ka fotokat pole...
Kitsedega kohtusin vaid põgusalt, sihi peal. Istusin kännu peal ja kuulasin metsa juttu, ja ei märganudki, et otse minu ees, sadakond meetrit eemal, väljus metsast metskits, seisis vastu päikest(mistõttu teda ka märkasin - vari) ja muudkui vaatas, pea püsti, lihased pingul, valmis minema sööstma. Kümne sekundi pärast(tundus küll nagu pool tundi) jõudis ta ilmselt järeldusele, et ega see õige asi pole seal kännu otsas, ja lausa lendas edasi, puude vahele. Tema järel kihutasid üle sihi veel kaks. Hüppavad üle päikese, täpselt nagu http://www.ilm.ee/index.php?424781251446822510 . Mitte küll nii kõrgelt-graatsiliselt, kõhud kahel poega täis...
Kümneks sain koju tagasi.

Minge ka metsa!
Terv, Soerd/Kivialune/ehk siis, mina isiklikult

Toidulauavaatlus

Tere jälle!

Osalen mina ühes programmis "Lapsed ja Linnud". Täna tegin siis esimese vaatluse, vaatlesin, kes meil ka akna taga söömas käivad. Huvitav oli, tund aega tundus nagu 10 minutit. Kahjuks on meie köögiaken lõuna pooleja terve selle tunni paistis päike otse silma, nähtavus oli väga halb.

Panen siia tulemused ka üles, mine tea, äkki mõnda hullu huvitab ka.


VAATLUS 1
11.Märts, 13.05-14-05

Lindude saabumine

(tabelit ei saa panna)
Esimestena, isegi enne toidu viimist, olid kohal rasvatihased. Esimesena sisenes majakesse sinitihane, kes aga rasvatihaste energilise saabumise peale taandus. Ilmselt oli poole tunni pärast saabunud sinikiiver seesama julgust kogunud lind.
Esimeste seas oli ka üks häbeliku moega emane karmiinleevike, kes oleks nagu luures käinud – lendas pea kohe ära, noka vahele ei saanud midagi, kuid hiljem tuli sööma koos ühe isasega.
Rasvatihased hoidsid kogu toidumaja pidevalt oma valitsuse all, nii et rohevindid ja põldvarblased pidid majasse pääsemiseks valima hetki, kui tihased kõik parajasti oma seemet töötlesid. Selle kompenseerimiseks kontrollisid nad hoolikalt läbi maapinna majakese all, ning leidsid sealt nii mõndagi.
Näiteks ühe hiire, kelle urg asub just majakest toetava põõsa juurte all. Hiir oli üllatavalt julge, nähtavasti harjunud lindude sabistamisega – krõbistas rahulikult vähem kui meetri jagu otse tihaste all. Liiki ei osanud määrata, kuid võin öelda, et ta oli umbes 8 sentimeetrit pikk, pluss sama pikk saba. Kasukas oli helepruun, jutiga üle selja, kõhualune oli valge, kõrvad üsna suured.
Leevikesi käis majakeses kaks või kolm, üks neist isane. Varblastest ja muudest lindudest oli ta ilmselgelt üle, madinaks ei läinud, teised taandusid lihtsalt ähvardava liigutuse peale, samas kui tihased pidid oma liigikaaslastele lausa otsa lendama, et nad taanduksid.
Rasvatihaseid ja põldvarblaseid oli üsna võimatu loendada, sest nad saalisid kogu aeg edasi-tagasi, ja kuna ma neid nägupidi ei tundnud, siis ei osanud ma ka öelda kes neist nimelt esimesel reidil oli ja kes mitte. Umbkaudse arvu mõtlesin küll välja, kuigi tabeli järgi oli neid kõvasti rohkem.
Tegelikult on lindude liigiline koosseis kõvasti suurem, käivad meil nii siidisabad(jäävad küll puude-põõsaste otsa ja majja ei tule) kui metsvindid, kaks tuvi, hakid, suur-kirjurähn, puukoristajad. Aeg-ajalt võib näha ka hakke, hallvareseid või harakaid, kuid nemad enam toitu kätte ei saa – toidumajal on pulgad ära võetud(sest hakid sõid muidu kõik ära) ja lume sees nad selle paari terakese pärast sonkima ei hakka. Küll on aga mõned hakid õppinud ära pekitükkidel kõõlumise(või tõmbab pekitüki lihtsalt nööripidi oksa peale). Ka rähn saab sellega suurepäraselt hakkama.
Tegelikult märkasin ma vaatluste käigus ka ühte musta Tartu tõugu koera, kelle aga karistuseks tabelist välja jätsin, sest ta hirmutas kõik linnud minema.

Lindude suurus

Leevike > rohevint > rasvatihane > põldvarblane = karmiinleevike > sinitihane

Hierarhia

Leevikesed olid kaheldamatult kõige võimukamad, nende üleolekut tunnistati vastuvaidlematult ja hoiti viisakat distantsi.
Rasvatihased olid aga vägagi sõjakad ning kuigi päris kaklust ei toimunud, olid nad pidevalt valmis üksteisi oksalt maha ajama või üldse minema kihutama. Alles siis rahuneti, kui noka vahel oli midagi.
Kuigi rohevindi jõud käiks tihasest ilmselgelt üle, olid nad siiski rahumeelsed ja leppisid vähemaga nagu varblasedki.
Sinitihane paistis olevat üllatavalt osav ja kiire – kunagi ei näinud ma, et ta kellegile tuule alla teeks, kuid siiski oli tal pidevalt midagi noka vahel.
Karmiinleevikese isalind oli kõvasti julgem kui emane, lendas kohe lausa ülbelt majakesse ja sõi, palju tahtis.

Austust sellele, kes kogu asja ka läbi luges.

Lugemist,
Marie, pimedaks jäänud ornitoloogihakatis.

Uus blog!

Tere!

Tegin siis endale ka. Vaatame, mis välja tuleb. Nimeleidmisega nägin kurja vaeva, kuni lõpuks leppisin Kivialusega. Käib ju see kah. Kohe väga hästi käib.

Praegu pikemalt ei kirjuta, küll homme saab. Või millalgi.

Lugemist,
Marie